Ansprache von Carl-Rasmus Petersen, Archsumer Biike 2006

Lef Sölring Lönslir,
lef Gasten fan nai en fiir.
Hartelk welkemen tö üüs fiiredai Biikebrenen ön Arichsem.
Ik maat juu altermaal hartelk bigrööt.
En nü lees ik juu som Riimel fan Andras Hüübe fuar:

„Dit Biikibrenen-Leedji“

Jir stuun wü Sölring altermaal forsaamelt,
rik en arem,
trinjom üüs Hoog, üüs Biikenjöl,
jir uur üüs Harten warem.
Sa sen wü´t uun sen ualing Tir,
en fuar üüs Wiis üüs Söl´ring Lir
wel wü üüs alter wiari.
Uu Weeden, Weeden tiari!

Üüs Spröök es: „Lewer duar üs Slaav“!
Dit wel wü üüs noch lööwi,
en uk: „Rüm Hart, klaar Kiming“,
wel wü truu üs Sölring Ööwi.
Auriiten wiis ark Strir en Haat,
wü stuun töhop me Reer en Daat,
wü wel üüs Löns-Brük iari:
Uu Weeden, Weeden tiari!

Flam´ hoog tö Hemel, helig Jöl,
en bring üüs Eekern Seegen!
Al kumdi Uurs, di Somertir,
hat spröötet alerwegen.
Me Kuurn bidaket es üüs ön,
haa wü di Barich-Aarber dön,
da ken wü saacht üüs niari:
Uu Weeden, Weeden tiari!

Wü grööt di Friisen, fir en nai,
wü grööt üüs ualing Tiren.
Wü grööt üüs Lönslir wat des Inj
Jir kam fan ali Siren.
Wü grööt üüs Jungen, bliir en frai,
uu, maat ja uk me Lest en Hai
üüs Biikibrenen iari,
Uu Weeden, Weeden tiari!

Dös Leedji sen min Taachten aur Biikibrenen en dat üüs Brükdom jit lung bewaaret bleft.